No nii.. veel aastake tagasi olin ma taimetoitlane. Praegu söön seda mida kätte saan. Aga saate tegin mehega, kes libises taimetoitlaste vaatenurgast täielikku darkside embusesse ja hakkas toituma ainult lihast. Peaaegu ainult lihast.

Kas selline asi on üks korralik hullumeelsus? Kust saab lihadieedil olev inimene oma kapsad, kaalid ja mineraalid? Need on kõik olulised küsimused.

Ja mida arvata lihadieedi eetilisest poolest? Jällegi hea küsimus.

Saatekülaliseks on ajakirjanik Jaanus Vogelberg, kes räägib vabalt ja lõdva randmega, mida ta asjadest arvab ja kuidas lihadieet tema tervisele on mõjunud. Mina targutan ka vahele.

Vestlusele eelneb ilgelt pikk intro, sest kukkusin oma depressioonist rääkima. Vabandust. Keda ei huvita, kerige edasi.

Head kuulamist, sõbrad !

NB!

Saadet ei tee professionaalsed dieedi asjatundjad. See ei kandideeri tõele. See on lihtsalt ringiuitav episood maailma värvikirevusest. Kõik võiksid elada oma sisemise äratundmise järgi ja nagu ütleb reklaamlause – vajadusel konsulteerida arstiga.

Tõde ja õigus“ oli nooruses minu jaoks raamat, mille lugemise eest põgenesin, nagu oleks mul taskus kaks grammi kanepit ja kannul politseikoer. Nüüd vändati kõnealune teos filmiks ja minusugused põlgurid said lõpuks ometi ahmida eesti kirjandusklassikat koos popkorni ja koolaga. Läks paremini alla küll.

Sellegipoolest oli „Tõe ja õiguse“ ekraniseering vaid tilk Tammsaare ookeanis. Mees on sügav ja Vargamäe küülikuurg läheb kaugele.

Annika Aus on Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi kuraator-pedagoog. Ta on aktiivne Tammsaare uurija, keda paelub selle mehe elu ja looming. Rääkisime „Tõest ja õigusest“, Tammsaare motiividest, enesetappudest raamatulehtedel, „Kõrboja peremehest“ ja mehe-naise rollidest.

Head kuulamist, sõbrad!

 Sõbrad! Läksin poodi midagi juua ostma ja välja tulles oli mul lisaks joogile käe peal plaaster.

Olen nüüd nagu paljud teised kaasmaalased: geenidoonor!

Mis saab edasi? Millal ma midagi teada saan? Mis minuga üldse tehti? Nendele küsimustele sain vastused, kui tegin uue episoodi podcast’i!

Kertu Liis Krigul on Tartu ülikooli genoomika instituudi biotehnoloog. Tema on see, kes selles geenidoonorluse värgis sees on. Aga Kertu on veel palju muudki! 

Loomulikult ei rääkinud me tõsiste nägudega ainult tema tööst.

Me rääkisime polaaröö bioloogiast, Arktikas õppimisest, kliimast, robotkilpkonnast ja kõhugaasidest.

Head kuulamist, sõbrad!

Juuksed, habemed, tätoveeringud, viski ja bluus. Juuste -ja habemeajamissalong Rude Rats on tõeline mehekoobas ja tänu õnnelikule juhusele leidsin ennast ühel hetkel just sealt. Istusin ootediivanil ja silmitsesin virna laotud Maaja ajakirju. Andsin kiusatusele järele ja võtsin ühe. Kuidagi peab ju aega parajaks tegema. Siis oli minu kord letti astuda. Biker’i välimusega mees viskas mulle juuksurilina ümber ja vaatas läbi peegli otsa: „Sul on hea pea, kuradi hea pea, mida lõigata“. Komplimendid teevad mind kohmetuks. Tänasin kohmetult. Siis algas lõikus. Käärid liikusid mööda mu kukalt üles-alla, nagu liigub Jamie Oliveri nuga salativalmistamisel.

Kõlarites ohkas käriseva häälega bluusilaulja, mehed vestlesid, kitarr ragises, keegi hõikas: „Kes viskit soovib!?“... Kõik oli vanakool ja mõjus samas nii värskelt. Istusin ja mõtlesin, et neid mehi juuksuriks nimetada oleks nagu öelda Harley Davidsoni kohta ratas.

Saatekülaliseks on Rude Ratsi barbershop’i Egon Nemtsov. Noor talendikas mees, kes pani 2018. Eesti Barberite meistrivõistlusel kinni esimese koha. „Mulle ei meeldi tegelikult võistelda, lihtsalt proovisin,“ ütles Egon ise.

Räägime Egoniga mõistagi juustest, habemetest, barberiks olemisest ja saamisest, vanakoolist, rockabilly’st, viskist, bluusist ja Isoveri villa vahel magamisest.

Saan lõpuks ära küsida ka enda jaoks ääretult põletava küsimuse: kas juuksuritoolis rääkimine siis segab lõikajat või ei sega!?

Hüva kuulamist, sõbrad!

„Miami Vice“, „Knight Rider“, valged põlvsokid ja Sony Walkman. 80ndate retro on tagasi või kestab edasi või polegi üldse kunagi ära olnud. Saatekülaliseks on muusik ja eluentusiast Tuudur Tamme, kelle silmad löövad eriti särama, kui jutuks tuleb retromuusika, synthwave ja soolod.

Räägime nohikujuttu muusikaprogrammidest, saundist ja sinise T-särgi peal kantavast valgest pintsakust.

Et teie kõrvadest kiirgaksid sinised neoontuled ja silmades loojuks triibutatud süntesaatori päike!

Head kuulamist, sõbrad!

Tuudur Tamme suvetuulena puhuvat muusikat nautige siin: https://mrgarfield.bandcamp.com/

või guugeldage Mr. Garfield ... jah, nagu see kass.

Kasutatud muusika: Mr.Garfield - Shanghai

NB! paremaks kuulamiseks kasuta Podbean app´i

podcast saadaval ka Spotify´s

Rauno on kitarrist, trummar ja helilooja, kes on koostööd teinud tuhandete artistide ja kümnete bändidega Eestis ja mujal maailmas. Ta astus mu kodustuudiosse sisse, tõmbas mu päevinäinud akustilisel paar kiiremat käiku (üks oli vist „Canción del Mariachi“ filmist „Desperado“), siis tegime tassi teed ja vestlus võis alata.

Me rääkisime tema muusikukarjäärist, muusikaarmastusest, muusikafilmidest, trummarielust, melomaaniks olemisest, kokku pressitud MP3-dest, hernekeppidest ja pangedest.

Saade sai salvestatud täpselt sõbrapäevaõhtul ja peab ütlema, et see oli igati kvaliteetne sõbrapäevaõhtu.

Kuulake Rauno muusikat ja lugege tema eepilise projekti Rauno Pella Project kohta, mis on tegelikult palju eepilisem, kui ükski artikkel seda kirjeldada suudab.

https://soundcloud.com/rauno-pella

Kevad on ukse ees! Head kuulamist, sõbrad!

Mida sina vastaks, kui keegi küsiks, kas dementsuse teema sind puudutab. Mina oleks veel mõni aeg tagasi vastanud, et eriti ei puuduta. Kuid järgmisel hetkel puudutas see juba eriti.

Dementsus on vähemalt mulle alati tundunud kauge ja võõrana. Millenagi, mis toimub kusagil mujal ja kellegi teisega. Aga tegelikult ...

Tegelikult on faktid sellest haigusest hoopis midagi muud kui levinud linnalegendid.

Kas teadsite näiteks, et dementsus ronib vanuseredelil järjest allapoole? Kus on selle põhjused?

Kas teadsite, et dementsus pole lihtsalt mingi geneetiliselt päritav vanainimeste haigus?

Saatekülaliseks on Tallinna Diakooniahaigla tegevusterapeut / dementsusega patsientide osakonna juhataja ning presidendilt aasta vabatahtliku tunnuse pälvinud Hanna-Stiina Heinmets. Nende tiitlite taga on sooja südame ja säravate silmadega lihtne inimene, kes on teinud palju tööd teiste ja endaga.

Ja ärge kartke, tegu pole kuiva ja tõsise meditsiiniepisoodiga. Tegu on jätkuvalt Positiivne Mürk podcast’iga dementsusest, mõistmisest, aitamisest ja sellest, kuidas kõige käigus ise terveks jääda.

Head kuulamist, sõbrad!

http://eludementsusega.ee/

Sõbrad! Lubage selgitada.

Positiivne Mürk Podcasti formaat on tavaliselt klassikaline: mina, saatekülaline ja teema. Selle kõrvalt aga nokitsen vaikselt ka värskema projekti kallal nimega Helisegadus Podcast. Selles formaadis võtan ühe konkreetse loo või teema ning üritan end sellest filosoofiliselt läbi närida.

Head kuulamist!

...

Enamik on kuulnud midagi Charles Mansonist. Ka mina olin. Aga siis, kui hakkasin tema eluloos kahlama, sain aru, et see midagi oli tõesti ainult midagi.

Mansoni elu oli nagu täiusliku krimifilmi stsenaarium. Sinna kuulusid seks, narkootikumid, suvi, maanteeseiklused, naised ja jõhkrad mõrvad. See on sedalaadi lugu, mis röövib tähelepanu ja paneb kätt popkornikarpi unustama. Mansoni lugu on ka sedalaadi lugu, mis tekitab ebameeldivat hirmu, kahtlusi ja segadust. Selle mehe olemuses elas mingi seletamatu šamaanlik kurat. Või vähemalt oli ta väga osav selle illusiooni tekitamises.

Charles Manson oli Ameerika luupainaja. Ta oli kultusliider, kelle järgijad sooritasid aastal 1969 ajalukku läinud mõrvad. Aga enne mõrvu oli Charles Manson pikajuukseline hipi, kes tinistas kitarri ja unistas muusikukarjäärist. Tema malbe hääl ja kitarr on salvestatud plaatidele ja ripub kõigile kättesaadavas kauguses.

Järgnevas episoodis: armastuse suvi, tapvalt hea muusika ja kuidas kuulata sarimõrvarit.

Ainult sina ja mina ja forever!? Võib-olla, aga enamasti siiski mitte.

Kes üldse leiutas monogaamia? Loodus! Kindel?

Tuul Sepp on eesti loomaökoloog ja teaduse populariseerija, Arizona Osariigi Ülikooli järeldoktor. Näppasin tema kiirest graafikust tunnikese ja rääkisime, seltsiks stressikoerad, monogaamia evolutsioonist.

Saade sai lindistatud talvises Tartus, mis varem või hiljem muutub kevadiseks Tartuks. Sest varem või hiljem hakkavad seal veed vulisema, kõik lööb õitsele ja Pirogovi pargis võtavad istet pulbitsevate hormoonidega noored. ​

Üritasin ühest stressikoerast pilti ka teha, aga ta keeras iga kord näo ära, kui telefoni temale suunasin. Tubli loom!

Aga head kuulamist sõbrad! See on stereo-podcast monogaamiast. Ja võimalik, et ka paljust muust.

Sõbrad!

Mari-Liis on punapea. Ta on ka kirjanik ja luuletaja. Aga ta pole luuletaja kuvand põhikooli kohustusliku kirjanduse raamatutest. Mari-Liis on selline luuletaja, keda teismelised poisid käsipõsakil kuulaksid. Ma ei ole enam teismeline, kuid kui teda esimest korda esinemas nägin, olin hetkega lummatud. Aga hingake kergendatult, sõbrad, me ei räägi luuletamisest.

Juttu tuleb hoopis sellest, miks nii paljud meist kannatavad suutmatuse käes midagi ära teha! Selles mõttes, et õppida kitarr selgeks, kirjutada raamat, ehitada oma kohvi ja roosade sõõrikute kiosk.

Me oleme küllastunud innustavatest tsitaatidest ja eeskujudest, aga puuduv kild tundub olevat fookus. Puuduv kild on reaalselt millegi ära tegemine.

Mari-Liis räägib põnevast raamatust pealkirjaga „Daily Rituals“, mille autor pani kaante vahele terve hunniku tuntud inimeste rutiine ja inspiratsiooniallikaid, ning mina räägin sellest, kuidas ma enda lödiseva kehaga igapäevaseid võitluseid pean.

www.cerberusandpetrichor.blogspot.com

Head kuulamist!